Lahtikirjutus:
PÖÖRDUMINE
seoses kodakondsusest lahtiütlemisega ja eelseisva Eesti Vabariigi aastapäevaga
“Ka meie reliikvia on vabadus!”
23. oktoobril 1987. aastal esitasid 137 inimest ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees A.Rüütlile dokumendi nimega “Harta 87”. Selle koopiad saadeti veel Nõukogude-Vene juhile M.Gorbatšovile ja Ameerika Ühendriikide presidendile R.Reaganile. Hiljem on selle dokumendiga ühinenud veel sadakond inimest ja see on siiamaani avatud.
“Harta 87” oli oma sisult protestikiri. Kuna meile on väga selgeks saanud asjaolu, et siin 47 aastat laiutanud võõrvõim on sihikindlalt püüdnud meie rahvast hävitada ja meie maad paljaks riisuda, tervete põlvkondade kaupa varjates inimeste eest nii ajaloolist kui ka igavikulist tõde, saates nii sadu tuhandeid ilma lunastuseta kaduvikku, olles neilt enne võõrandanud kõik inimväärse, ja valmistub nüüd viima ka meie rahvast lõplikku hävingusse, tahtes teda kaasa kiskuda oma militaristlikesse plaanidesse, siis me leidsime, et meil ei ole meie maad okupeeriva Nõukogude Liiduga midagi ühist ja me ei pea enam kauem võimalikuks selle riigi ja tema eesmärkidega samastumist ning me ütlesime kõigepealt oma allkirjaga lahti Nõukogude Liidu kodakondsusest ja selles riigis valitsevast vaimsusest ja alles seejärel nõudsime väljasõitu oma kodumaalt, mis meilt kui eestlastelt tegelikult niikuinii on praeguses olukorras ära võetud.
Kuna selle akti läbi on meist saanud oma kodumaal elavad kodakondsuseta isikud ja okupatsioonivõimud teevad meile kui “hartalastele” sihikindlalt väljasõidul takistusi, siis leiame, et olukorra kõige paremaks lahenduseks on pöörduda riigi poole, mis eksisteerib täies seaduslikus jõus ja millele tegelikult kuulub õigus otsustada kodakondsuse küsimust Eesti territooriumil – see riik on Eesti Vabariik. Ja kuna selle riigi valitsus on oma maalt pagendatud, pöördume Ühendriikides asuva Eesti Vabariigi Peakonsulaadi poole palvega hakata organiseerima “Harta 87” dokumendile allakirjutanutele Eesti Vabariigi kodakondsuse tõendusena Eesti Vabariigi passide väljakirjutamist.
Kuna seoses kodakondsuse küsimusega on üles kerkinud mitmeid arusaamatusi mõnel pool arvatakse, et meil ei ole üldse olnud õigust lahti öelda Nõukogude Liidu kodakondsusest ja taotleda mõne teise riigi kodakondsust, siis vaadelgem veidi lähemalt vastavasisulisi dokumente.
“Inimõiguste Ülddeklaratsioon” artikkel 13.2. ütleb: “Igal inimesel on õigus lahkuda ükskõik missuguselt maalt, kaasa arvatud kodumaa, ja kodumaale tagasi pöörduda.” Seega ei näe me oma väljasõidusoovis midagi imelikku, kuigi taotleme eelkõige seda, et terve meie rahvas lahkuks sellest koloniaalimpeeriumist, mis ta vastutahtsi on alla neelanud, sellisel juhul poleks kellelgi vaja siit lahkuda. Artikkel 15.1. ja 2. :”Igal inimesel on õigus kodakondsusele. Kelleltki ei saa tema kodakondsust või kodakondsuse muutmise õigust meelevaldselt ära võtta.” Nii et kui meie soovime oma võõra – Nõukogude Liidu – kodakondsuse vahetada oma – Eesti Vabariigi – kodakodakondsuse vastu, ei tohiks selles asjas kellelgi ütlemist olla.
Eesti Vabariigis lahendatakse neid küsimusi “Kodakondsuse seaduse” alusel, mis anti välja Riigihoidja dekreedina 11.aprillil 1938. Ja kuna Eesti Vabariigi põhiseadus deklareerib, et Eestis on jõus ainult tema oma asutiste poolt kehtimapandud seadused (§ 4), siis ei oleks meil kusagilt mujalt vaja lahendust otsidagi. Eks me ole ikka veel selle Eesti pinnal…
“Kodakondsuse seaduse” §1 ütleb: “Eesti kodanikuks saadakse sündimisega või hilisema seadusliku toiminguga. Eesti kodanik ei või olla samal ajal mõne teise riigi kodakondsuses.” Me olime ühe teise riigi kodakondsuses, kuid nüüd me oleme oma elud seadusele rajanud, oleme öelnud lahti sellest võltskodakondsusest, oleme Eesti kodanikud, oleme sündinud siin, tahame, et meid sellistena ka tunnustataks. Mis puutub kodakondsuse vahetamisse Eesti Vabariigi seadusandluses, siis on see kõigile vaba ja üsna lihtne ning formaalne toiming.
On veel selline dokument nagu “ENSV Konstitutsioon”. Hakkamata seda kommenteerima, tsiteerime selle 69.paragrahvi: “Eesti NSV-le jääb õigus vabalt NSV Liidust välja astuda.” Kui eesti rahval on õigus välja astuda sellest maailma kõige viimasest koloniaalimpeeriumist, mille koosseisu ta küll vägivaldselt ja sobingute läbi on lülitatud, siis näib väide, et selle rahva üksikliikmel ei ole õigust vabaneda talle vägisi pealesurutud võõra riigi kodakondsusest, absurdsena ja täiesti vastuolulisena koloniaalimpeeriumi enda seadustega.
Leiame, et Eesti Vabariigi 70. aastapäeva künnisel on aeg taas tagasi pöörduda selle riigi (mis muuseas leiab siiamaani demokraatliku maailma silmis tunnustamist de jure) seaduste ja vaimu poole ja lihtsalt ära heita see võõras ideoloogia ja ennast ise peale surunud nõukogulik pseudoriik kui halb unenägu. Eesti rahval ei ole sellega midagi ühist – see ei ole seda rahvast kunagi esindanud ega ta huve kaitsnud. Ta on meile võõras ja vaenulik. Ta peab taganema meie maalt.
On aega tagasi minna nende ajalooliste saavutuste juurde, mis said meile osaks 1918-20 aastate Vabadussõjas ning sellele järgnenud kahekümneaastase rahvusliku ja riikliku iseseisvuse perioodil – seal on need ühenduskohad, mida vaenulik võõrvõim vägivaldselt on katkestanud ja mis nüüd taas ühendamist vajavad. Eesti Vabariik ei ole kunagi olemast lakanud – see on iseseisev ja sõltumatu vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, riik, mis territoriaalselt asub Eestimaal ning mille piirid on kindlaks määratud vastavate lepingutega Eesti Vabariigi ja Nõukogude-Vene ning Eesti Vabariigi ja Läti Vabariigi vahel (idapiir muuseas Eesti-Vene rahulepinguga 1920. aasta 2. veebruaril) ja mis liidab enesesse kõik selle maa põliselanikud – eestlased ning siin sõbralikult elada soovivad muulased, kaitstes oma rahvast kõige võõra ja vaenuliku eest, edendades kõigiti sellesse rahvasse puutuvat – olgu see siis majanduslikus, poliitilises, sotsiaalses, usulises või mõnes muus sfääris ning mille riigikeeleks on eesti keel ja riigivärvideks sinine, must ja valge.
Kutsune kõiki oma kaasmaalasi juba enne 24. veebruari üles oma elus tõelise pöörde tegemisele – pöördudes ara kõigest sellest, mis on võlts ja vale, mis ülespuhutud ja õõnes, mis võõras ja vaenulik ning heitkem enesest ära hirm ja lömitamine selle nõukogulik-okupantliku Koljati ees – mitte meie ei pea oma maalt taganema või järeleandmisi tegema – lahkuma peab Koljat, muidu virutame ta lõplikult maha. Eestlane! See on sinu maa, see on võõrandamatu rikkus, mille Jumal on just sinu rahvale määranud. Mitte kellelgi muul peale sinu ei ole selle maa üle seaduslikku õigust. Tunne siis end siin ka tõelise peremehena! 1940. aastal katkestati meie sõltumatu ja rahulik elu, inimvaenlane hävitas enamiku meie rahva paremikust ja nõidus terveid sugupõlvi oma pettuse kütkeisse – kuid ta aeg on ümber, meie rahva kohta on tulnud jumalik tõde ja see tõde teeb vabaks – võta ta vastu!
Leiame, et lahtiütlemine Nõukogude Liidu kodakondsusest ei ole mitte üksnes normaalne, vaid lausa hädavajalik, seda ei peaks tegema mitte üksnes “Harta 87” kaaskond, vaid kogu eesti rahvas. See on meie vanematele ja vanavanematele vägisi – sõjalise terrori ja jultunud pettuse abil külge poogitud. Meie ei kavatse neid köidikuid enam kanda. Eestimaa vabaks!